Pääsusaba

Pääsusaba
Pääsusaba
	;
Taksonoomia
Riik	Loomad Animalia;
Hõimkond	Lülijalgsed Arthropoda;
Klass	Putukad Insecta;
Selts	Liblikalised Lepidoptera;
Sugukond	Ratsulibliklased Papilionidae;
Alamsugukond	Pääsusabalised Papilioninae;
Perekond	Pääsusaba Papilio;
Liik	Pääsusaba;
Binaarne nimetus
	Papilio machaon; Linnaeus, 1758
Sünonüümid
	Loend Papilio aliaska (Scudder, 1869); Papilio asterius var. utahensis (Strecker, 1878); Papilio bairdii (Edwards, 1866); Papilio brucei (Edwards, 1893); Papilio brucei (Edwards, 1895); Papilio hippocrates (C. & R. Felder, 1864); Papilio hippocrates var. oregonia (Edwards, 1876); Papilio ladakensis (Moore, 1884); Papilio machaon ab. niger (Heyne, 1895); Papilio machaon ab. nigrofasciata (Rothke, 1895); Papilio machaon alpherakyi (Bang-Haas, 1933); Papilio machaon chinensomandschuriensis (Eller, 1939); Papilio machaon chishimana (Matsumura, 1928); Papilio machaon dodi (McDunnough, 1939); Papilio machaon f. archias (Fruhstorfer, 1907); Papilio machaon f. chrysostoma (Chnéour, 1934); Papilio machaon hieromax (Hemming, 1934); Papilio machaon joannisi (Verity, 1907); Papilio machaon machaon maxima (Verity, 1911); Papilio machaon mauretanica (Verity, 1905); Papilio machaon maxima gen.aest. angulata (Verity, 1911); Papilio machaon minschani (Bang-Haas, 1933); Papilio machaon petersii (Clark, 1932); Papilio machaon schantungensis (Eller, 1936); Papilio machaon sylvia (Esaki, 1930); Papilio machaon var. asiatica (Ménétriés, 1855); Papilio machaon var. asiatica ab. caerulescens (Holl, 1910); Papilio machaon var. asiatica ab. djezïrensis (Holl, 1910); Papilio machaon var. aurantiaca (Speyer, 1858); Papilio machaon var. centralis (Staudinger, 1886); Papilio machaon var. marginalis (Robbe, 1891); Papilio machaon var. mauretanica (Blachier, 1908); Papilio machaon var. mauretanica (Holl, 1910); Papilio machaon var. micado (Pagenstecher, 1875); Papilio machaon var. montanus (Alphéraky, 1897); Papilio machaon venchuanus (Moonen, 1984); Papilio sikkimensis (Moore, 1884); Papilio sphyrus (Hübner, 1823); ;

See artikkel räägib liblikaliigist; perekonna kohta vaata Pääsusaba (perekond).

Pääsusaba (Papilio machaon) on liblikaliik ratsulibliklaste sugukonnast.

2017. aasta sügisel korraldas Eesti Lepidopteroloogide Selts Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva puhul rahvusliblika valimise. Üheksa kandidaadi seast võitis pääsusaba, kogudes 2664 häält ehk 53,56% häältest. 2018. aastal kuulutati ta Eesti rahvusliblikaks ja aasta liblikaks.^[1]

Nimetuse etümoloogia

Eestikeelne nimetus tähendab sõna-sõnalt "pääsukese saba", kuna liblika tagatiibadel on pikad sabajätked ehk siilakud, mis meenutavad pääsukese harkjat saba, eriti suitsupääsukese omad. Ladinakeelne nimetus machaon on seotud vanakreeka mütoloogiaga. Machaon oli ravijumal Asklepiose poeg ning Trooja sõjas tegutsenud osav arst ja haavaravitseja.^[2]

Välimus ja tunnused

Pääsusaba siruulatus on 65-85 mm. Tiibade põhivärvus on helekollane. Esitiibadel paiknevad tumedad kollakashallid laigud ja kaks laia lainelise servaga vööti, samuti on tumedalt esile tõstetud tiivasooned. Tagatiibade välisserv on sakiline ning neid kaunistavad pikad, pääsukese saba meenutavad siilakud. Tagatiibade serva lähedal kulgeb lai tumesinine vööt ja taganurgas paikneb oranžikas või punakas, osaliselt musta äärisega silmlaik. Tiibade välisserv on musta-kollasekirju ning sabajätked on enamasti mustad. Kõigi tiibade narmad on helekollased. Tiibade alakülje muster sarnaneb ülakülje omaga, kuid on märgatavalt heledam.^[3]

♂
♂△
♀
♀ △

Alamliigid

Liigil on olemas järgmised alamliigid^[4]:

Papilio machaon aestivus (Eimer & Fickert, 1895)
Papilio machaon aliaska (Scudder, 1869)
Papilio machaon asiatica (Ménétriés, 1855)
Papilio machaon bilguun (Churkin, Yakovlev & Odbayar, 2024)
Papilio machaon britannicus (Seitz, 1907)
Papilio machaon centralis (Staudinger, 1886)
Papilio machaon gorganus (Fruhstorfer, 1922)
Papilio machaon hudsonianus (Clark, 1932)
Papilio machaon kamtschadalus (Alphéraky, 1897)
Papilio machaon ladakensis (Moore, 1884)
Papilio machaon machaon (Linnaeus, 1758)
Papilio machaon melitensis (Eller, 1936)
Papilio machaon orientis (Verity, 1911)
Papilio machaon pikei (Sperling, 1987)
Papilio machaon schantungensis (Eller, 1936)
Papilio machaon sphyrus (Hübner, 1823)

Papilio machaon sylvina (Hemming, 1933)

Elupaik

Tegemist on avamaastikuliigiga, kes eelistab päikeselisi ja mõõdukalt niiskeid kasvukohti. Eestis leidub teda eelkõige jõeluhtadel, luha- ja madalsoodes, kraavide ümbruses, niisketel niitudel ning metsaservadel ja metsateede ääres. Teise põlvkonna liblikad võivad liikuda ka kuivematele aladele ja teeservadele. Kuna pääsusaba on tugev lendaja, võib teda kohata sobivatest sigimispaikadest üsna kaugel.^[3]^[5]^[6]

Levila

Holarktiline liik.^[5] Tema levila hõlmab peaaegu kogu Euroopat, Põhja-Aafrikat ning suurt osa parasvöötme Aasiast. Aasias ulatub levila Väike-Aasiast ja Kesk-Aasia mäestikest üle Siberi Kaug-Itta, hõlmates muu hulgas Hiinat, Tiibetit, Mongooliat, Kamtšatkat, Sahhalini ja Kuriili saari. Esineb ka Jaapanis, Taiwanil, Kirde-Indias, Myanmaris ja Põhja-Ameerikas, kus tema levila ulatub Alaskast ja Kanada põhjaosast läänepoolsete Ameerika Ühendriikideni.^[7]

Eestis leidub liiki kogu maal, kuid ta on paiguti haruldane. ^[3]

Lennuaeg

Eestis lendab pääsusaba tavaliselt maikuu teisest poolest juuni lõpuni. Jahedatel suvedel areneb vaid üks põlvkond, soojadel aastatel võib juuli lõpus ja augustis lennata ka teine, enamasti väiksemaarvuline põlvkond.^[3]

Rööviku areng

Emane pääsusaba muneb munad ühekaupa rööviku toidutaime lehtedele või vartele. Munad on siledad, ümarad ja algul kahvatukollased, tumenedes enne koorumist. Röövik koorub tavaliselt ühe kuni kahe nädala jooksul ning sööb esmalt ära munakesta. ^[8]

Noor röövik on mustjas, ogalise kehaga ja tema seljal paikneb suur valge laik. Selline värvus meenutab linnu väljaheidet ja aitab röövikul vaenlaste eest varjuda. Kasvades kestub röövik mitu korda ning tema välimus muutub. Täiskasvanud röövik on erkroheline, mustade ristivöötide ja oranžikaspunaste täppidega. Selle pikkus on umbes 4–5 sentimeetrit^[8]. Häirimise korral sopistab röövik pea tagant välja oranži harkja lõhnanäärme. Sellest erituv tugev ebameeldiv lõhn peletab eelkõige putukatest ründajaid. Vajaduse korral püüab röövikründajat ka puudutada.

Täiskasvanud röövik lahkub sageli toidutaimelt ja otsib nukkumiseks tugeva taimevarre või muu toe. Ta kinnitab keha siidist aluspadja ja ümber keha kulgeva siidivöö abil. Nukk võib olla rohekas või pruunikas ning sarnaneb kuivanud taimeosa või oksakesega. Suvise põlvkonna liblikas võib nukust väljuda veel samal aastal, kuid hilisema põlvkonna nukud talvituvad ja valmik koorub järgmisel kevadel. ^[8]

Röövik toitub sarikaliste sugukonda kuuluvatel taimedel. Eestis on tema tähtsaimaks toidutaimeks soo-piimputk^[3], kuid röövikuid võib leiduda ka teistel sarikalistel, näiteks porgandil, tillil või pastinaagil^[9].

Munad
Röövik
Nukk

Viited

↑ ERR (29. jaanuar 2018). "Ökoskoop. Rahvusliblikas pääsusaba | Vikerraadio". ERR. Vaadatud 13. juulil 2026.
↑ Macholán, Lumír (2013). Stručný výklad motýlích jmen antického původu (PDF) (tšehhi) (teine trükk). Masarykova univerzita. Lk 12. ISBN 978-80-210-6466-9.
1 2 3 4 5 Õunap, Erki; Tartes, Urmas. Eesti päevaliblikad. Lk 119.
↑ Todisco, Valentina; Cuthill, Jennifer F. Hoyal; Krupitsky, Anatoly; Shapoval, Galina; Nalitkin, Boris; Romanovich, Anna; Vodă, Raluca; Mutanen, Marko; Vila, Roger; Shapoval, Nazar; Nazari, Vazrick (8. juuli 2026). "Integrative analyses reveal the evolution of the Old World Swallowtail in the Palearctic". PLOS ONE (inglise). 21 (7): e0343793. DOI:10.1371/journal.pone.0343793. ISSN 1932-6203.
1 2 Viidalepp, J.; Remm, H. Eesti liblikate määraja. Lk 119-120.
↑ Viidalepp, J.; Möls, T. Eesti suurliblikate määraja. 1. Lk 33.
↑ "Papilio". www.nic.funet.fi. Vaadatud 13. juulil 2026.
1 2 3 "Species of the month: Swallowtail". butterfly-conservation.org (inglise). 2. juuni 2026. Vaadatud 13. juulil 2026.
↑ Bellmann, Heiko. Liblikad. Välimääraja. Lk 176.

Välislingid

Pääsusaba andmebaasis eElurikkus

[1] ERR (29. jaanuar 2018). "Ökoskoop. Rahvusliblikas pääsusaba | Vikerraadio". ERR. Vaadatud 13. juulil 2026.

[2] Macholán, Lumír (2013). Stručný výklad motýlích jmen antického původu (PDF) (tšehhi) (teine trükk). Masarykova univerzita. Lk 12. ISBN 978-80-210-6466-9.

[:0-3] 1 2 3 4 5 Õunap, Erki; Tartes, Urmas. Eesti päevaliblikad. Lk 119.

[4] Todisco, Valentina; Cuthill, Jennifer F. Hoyal; Krupitsky, Anatoly; Shapoval, Galina; Nalitkin, Boris; Romanovich, Anna; Vodă, Raluca; Mutanen, Marko; Vila, Roger; Shapoval, Nazar; Nazari, Vazrick (8. juuli 2026). "Integrative analyses reveal the evolution of the Old World Swallowtail in the Palearctic". PLOS ONE (inglise). 21 (7): e0343793. DOI:10.1371/journal.pone.0343793. ISSN 1932-6203.

[:1-5] 1 2 Viidalepp, J.; Remm, H. Eesti liblikate määraja. Lk 119-120.

[6] Viidalepp, J.; Möls, T. Eesti suurliblikate määraja. 1. Lk 33.

[7] "Papilio". www.nic.funet.fi. Vaadatud 13. juulil 2026.

[:2-8] 1 2 3 "Species of the month: Swallowtail". butterfly-conservation.org (inglise). 2. juuni 2026. Vaadatud 13. juulil 2026.

[9] Bellmann, Heiko. Liblikad. Välimääraja. Lk 176.

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]

[6]

[7]

[8]

[9]

Pääsusaba

Taksonoomia
Riik	Loomad Animalia
Hõimkond	Lülijalgsed Arthropoda
Klass	Putukad Insecta
Selts	Liblikalised Lepidoptera
Sugukond	Ratsulibliklased Papilionidae
Alamsugukond	Pääsusabalised Papilioninae
Perekond	Pääsusaba Papilio
Liik	Pääsusaba
Binaarne nimetus
Papilio machaon Linnaeus, 1758
Sünonüümid
Loend Papilio aliaska (Scudder, 1869) Papilio asterius var. utahensis (Strecker, 1878) Papilio bairdii (Edwards, 1866) Papilio brucei (Edwards, 1893) Papilio brucei (Edwards, 1895) Papilio hippocrates (C. & R. Felder, 1864) Papilio hippocrates var. oregonia (Edwards, 1876) Papilio ladakensis (Moore, 1884) Papilio machaon ab. niger (Heyne, 1895) Papilio machaon ab. nigrofasciata (Rothke, 1895) Papilio machaon alpherakyi (Bang-Haas, 1933) Papilio machaon chinensomandschuriensis (Eller, 1939) Papilio machaon chishimana (Matsumura, 1928) Papilio machaon dodi (McDunnough, 1939) Papilio machaon f. archias (Fruhstorfer, 1907) Papilio machaon f. chrysostoma (Chnéour, 1934) Papilio machaon hieromax (Hemming, 1934) Papilio machaon joannisi (Verity, 1907) Papilio machaon machaon maxima (Verity, 1911) Papilio machaon mauretanica (Verity, 1905) Papilio machaon maxima gen.aest. angulata (Verity, 1911) Papilio machaon minschani (Bang-Haas, 1933) Papilio machaon petersii (Clark, 1932) Papilio machaon schantungensis (Eller, 1936) Papilio machaon sylvia (Esaki, 1930) Papilio machaon var. asiatica (Ménétriés, 1855) Papilio machaon var. asiatica ab. caerulescens (Holl, 1910) Papilio machaon var. asiatica ab. djezïrensis (Holl, 1910) Papilio machaon var. aurantiaca (Speyer, 1858) Papilio machaon var. centralis (Staudinger, 1886) Papilio machaon var. marginalis (Robbe, 1891) Papilio machaon var. mauretanica (Blachier, 1908) Papilio machaon var. mauretanica (Holl, 1910) Papilio machaon var. micado (Pagenstecher, 1875) Papilio machaon var. montanus (Alphéraky, 1897) Papilio machaon venchuanus (Moonen, 1984) Papilio sikkimensis (Moore, 1884) Papilio sphyrus (Hübner, 1823)